EEPOHS Consulting

Internet on oma olemuselt globaalne fenomen; selleks, et Eesti leheküljelt Austraalia omale edasi suunduda kulub vaid silmapilk ning Google otsing annab tihtipeale tulemuseks risti-rästi erinevate riikide andmevaramuid. Sestap peab arvestama sellega, et kohalik e-pood ei pruugi ligipääsetav olla vaid kohalike klientide jaoks ning Soome veebimüügipunkt võib sama edukalt kliente varastada kui naabrimehe veebileht. Piiriülene äri hoiab lõpptarbija jaoks hinnad madalad ning kaupmehe jaoks konkurentsirauad tules. Selleks, et asjast paremat ülevaadet saada viskame pilgu peale Euroopa Komisjoni asjakohasele raportile, mis lahkab Euroopa piiriülest ära (Cross-Border Business), selle põhjuseid ja tulevikuväljavaateid.

Raport tõdeb, et e-kommertsi seisukohalt on Euroopa endiselt suhteliselt fragmenteerunud ning põhjusi on selleks mitmeid: kaupmeeste oskamatus või suutmatus  teenindada välisriigi klienti, e-kaubanduse vaenulik seadusandlus, potentsiaalsete klientide vähene teadlikus, raskused turundusega, usalduse puudumine ja loomulikult probleemid keelte ning valuutadega. Selgub, et sellal kui Internetist kaupu ostnud inimeste osakaal kasvas vahemikus 2006 – 2008 27% pealt 33% peale tõusis mõnest välisriigist omale tooteid ostnud inimeste osakaal 6% pealt 7% peale. Kuigi nende kahe numbri omavaheline protsentuaalne kasv on suhtarvudes enam-vähem võrdne näitab see pigem seda, et riigiväliseid oste teeb stabiilselt sama suur osakaal kogu e-kaubanduse klientidest. Tähelepanuväärne on ka see, et kuigi 51% Euroopa jaekaubandusettevõtetest müüvad midagi Internetis, pakub vaid 21% võimalust soetada kaupu teistes riikides ja vaid 4% võimaldab neid tellida rohkem kui 10-sse riiki. Viimane number on tähelepanuväärne selle tõttu, et Eesti ei mahu just väga tihti nende 10% sisse.

Üks olulisi argumente osta asju teiselt poolt piiri on hind. Selles valdkonnas on nähtav ka lõhe: vaid 13% britte suutis leida tooteid, mis oleks oluliselt (vähemalt 10%) odavamad kui nende kodumaa veebipoodides, samas kui Portugalis oli see number tervel 70%. Kui kriteeriumit lõdvendada, siis leidis 25% protsenti saareriigi kodanikest odavamaid asju meretagustest maadest, sellal kui Portugalis oli selleks numbriks arvestatav 83%. Muide, Eesti on keskmise kolmandiku tipus, 59% arvas, et nad leiaks analoogseid tooteid välismaistest kauplustest oluliselt odavamalt ning 68% leidsid, et nad leiaks lihtsalt odavamalt. Eesti torkas silma selle poolest, vahet odavama ja oluliselt odavama vahel on märkimisväärne väike, mis viitab sellele, et Eesti veebikauplustes pakutav kraam on suhteliselt kallis. See on ka hoiatus Eesti veebikaupmesstele, eestlased on valmis järjest rohkem oma oste mujalt tegema.

Teine oluline argument teha sisseoste rahvusvaheliselt on vajalike toodete puudumine kohalikul turu ehk valikuvõimalus. Kõige parem valik on taaskord brittide juures ning Taani on neil tihedalt kannul  (vastavalt 6% ja 8%) elanike on vaid selliseid, kes soovivad osta välismaalt kuna nende kodumaalt ei suuda nad sobivaid tooteid leida. Teises otsas on muidugi Malta ja Küpros, kuid peamiselt seetõttu, et neil on endil väga vähe e-poode. Balti riigid on kohe kahe saareriigi taga, kusjuures eriti hull paistab asi olevat Leedus, siis Lätis, siis tuleb Iirimaa ja Belgia ning seejärel Eesti. Tegemist on eelkõige just “pika saba” toodetega, mida ei suudeta kodumaalt leida ja see peaks olema samuti kohalikele kaupmeestele ohu märgiks — või signaaliks, et tuleks oma pood ka Läti ja Leedu keeles püsti lükata.

Huvitaval kombel näitab uuring seda, et kui uuriti välisriikidest ostmisel ostjast sõltumatuid probleeme, mis takistavad kättetoimetamist, siis kõige raskem on välisriikidest osta asju rumeenlastel, bulgaarlastel, lätlastel (vihje!) ja üllatuslikult ka belglastel, samas lihtne on seda teha austerlastel, hispaanlastel ja taanlastel. Eesti on huvitaval kombel peaaegu kohe nende taga. Üheks põhjuseks on ilmselt meie suhteliselt leebe maksupoliitika, sest osades riikides nõutakse sinna müües enda maksukohuslaseks registreerimist ja erinevaid muide legaalseid manöövreid, mis paljudele ei pruugi vaeva väärt olla.

Kokkuvõttes räägitakse raporti lõpus ka vajadustest ühtlustada Euroopa Liidumaksupoliitikat ning muuta turud ühtlustatumaks — me räägime siin nii maksude kui ka seaduste poole pealt, kuna üheks tõrkeks miks Eestisse omal ajal tarkvara ei saanud veebist osta oli autorikaitsega seotud probleemid. Lisaks on üleval sellised asjad nagu näiteks jäätmemaksud, mis ebaausa konkurentsi vältimiseks kehtestada kogu EL-s (Eestis muide kehtib juba selline maks).

Nagu näha tuleb sellest raportist päris korralikult mõtlemisainet ning ma soovitan kindlasti  lisaks minu lühikokkuvõttele läbi lugeda ka originaaldokumendi.