EEPOHS

Sel ajal kui usinad päkapikud Eepohsi kontoris tegelesid kliendiprojektide teostamisega, tegelesid teised usinad päkapikud teisel mandril veebipoe tarkvara Magento arendusega. Veebruari esimese pooles ilmus Magento CE v1.5.0.0 ja päev hiljem kiire veaparandus v.1.5.0.1. Kuna esimesed päkapikud olid oma päevatööga liigselt hõivatud, kajastame sellest alles nüüd, pärast põhjalikumat testimist.

Uus versioon sisaldab hulgaliselt suuremaid ja väiksemaid täiendusi, millest tähtsamateks on:

• Täiendatud import-eksport;
• Parandatud tootehaldus;
• Võimalus salvestada meediafaile andmebaasi;
• Mobiilne müük;
• Zend Framework v1.11.1;
• Tellimuste staatuste muutmise võimalus;
• Palju muud;

Magento CE viimane versioon on nagu ikka saadaval siit.

Kõigepealt kohustuslik haiku:

Three point oh point five
Enhances security
Three point one comes soon

Ja seejärel teadaanne, et WordPressi värskeim versioon on tänasest alates v3.0.5, milles on parandatud turvameetmeid ning kõrvaldatud võimalus, kus mitme autoriga lehekülgedel võib kasutaja saada omale suuremad õigused kui administraator ette nägi. Järgmine uuendus on samuti ukse ees, sest v3.1 on jõudnud RC4 staatusesse (Release Candidate 4).

Sel ajal kui inimesed seintel vanu kalendreid uute vastu vahetasid ning kodudest šampusepudelite korke koristasid käis Eepohsi sepapajas juba virk meistritöö. Ühes uue aastaga hakkas Eestimaal kehtima krooni asemel Euroopa ühisraha ja koos sellega tuli uule vääringule üle viia meie kundede võrgupoed. Tänaseks on vasarate kõlin ja lõõtsade mühin vaibunud, usinad päkapikud oma töö lõpetanud ning poed Eurole üle viidud.

Ja lisaks on kätte jõudnud aeg soovida selle lehekülje külastajatele edukat uut aastat!

Jõulud (yule) on aastatuhandete vanune Euroopa põhjapoolsemate rahvaste püha, mis paganliku kuukalendri järgi mahtus kuhugile detsembri lõppu ehk jaanuari algusesse ja kestis ligikaudu 12 päeva. Sellega tähistati pööripäeva möödumist ning traditsiooniliselt süüdati sel ajal hulgaliselt tulesi, et päikesele abikäsi ulatada. Kuigi paljude rahvaste jaoks on jõulud oma algse tähenduse kaotanud, on ürituse nimi ja olemus kõigele vaatamata säilinud Skandiaavia rahva hulgas (Rootsi, Norra ja Taani jul, Islandi jól, soomlaste joulu) ja üllatuslikult ka Eestis.

Nagu eelpool sai kirjeldatud, tehtid jõulude paiku tuld, söödi ja joodi vägevalt ning lauldi kõvasti. Jõulud olid sotsiaalne püha, mis oli pühendatud peaasjalikult Odinile ning mille ajal sõjapidamist peeti halvaks tooniks. Sestap soovime meiegi Eepohsist, et teie päevad uuesti pikemaks hakkaks minema, söögilaud kokku ei kuivaks ning sõprade arv ei kahaneks. Jätkem kõik tülid eelmisesse aastasse, sest lõppude lõpuks oleme me kõik samas paadis.

Häid pühi!

Sellal kui kogu Magento kasutajaskond ootab pikisilmi järgmist suurt versioon (v1.5.0.0), on agarad töömesilased maha saanud värske vaheversiooniga v1.4.2.0, milles on parandatud hulgaliselt erinevaid probleeme ning täiendatud sisemisi struktuure. Algselt pidi uus versioon sisaldama ka uut Magento Connecti, kuid paraku otsustas ettevõtta viimasel hetkel selle lisamisest loobuda ja jätta see järgmisesse väljalaskesse.

Parandatud vigade ja täienduste nimekiri on tähelepanuväärne ning sellega saab tutvuda uuenduste lehel. Huvilistel on võimalik uut Magentot endale laadida siit.

Täna räägime asjast, mis tavaliselt kahe silma vahele jäetakse või käsitletakse vaid pinnapealselt. Nimelt tuleb teemaks poodniku ja lahenduse tarnija vaheline usaldus ning ärisaladuste hoidmine.

E-pood ei ole vaid tarkvara. Pigem on see protsess ja kes iganes selle protsessi realiseerib omab poodniku äritegevusest üsna head ülevaadet. See protsess ei piirdu tavaliselt vaid selle punktiga millal kliendile võtmed (piltlikult öeldes) pihku pistetakse, vaid kestab tavaliselt kogu poe eksistentsi vältel, vahel isegi kauem. Mida pädevam on poe tarnija, seda rohkem ta oma kliendi tegevusest on enda jaoks selgeks teinud ning pole haruldased juhused, kus tarnijapoolne spetsialist tuleb lagedale veebipoodi täielikult mittepuutuva ettepanekuga.

Senikaua kuniks suhe on vastastiku usalduslik ja professionaalne pole selles midagi halba.

Kuid mitte kõik suhted pole sellised. Teinekord võib juhtuda nii, et vahetuvad võtmeisikud, eksisteerinud klapp kaob ja kaob ka usaldus. Äkitselt on kusagil firma, kes teab teie veebiäris praktiliselt kõike ning kes pole huvitaud enam heade suhete hoidmisest. Mis saab siis kui endise partneri valduses olev informatsioon jõuab konkurentideni, tarbijakaitseni või kasvõi näiteks maksuametini. Mitte alati ei pruugi kaupluses kõik olla ideaalses korras ja teinekord lõigatakse nurki. Hea näide on selles valdkonnas näiteks eurohindade kuvamine, mida lihtsusele vaatamata suur osa veebipoode ühel või teisel põhjusel ei realiseerinud.

Kusjuures infoleke ei pruugi olla tingitud isegi mitte pahatahtlikusest vaid lihtsalt teadmatusest. Ütleme näiteks, et tarnijal on mitu sarnase profiiliga klienti — näiteks mööblikauplust. Ühel või teisel viisil jõuab ühe kliendi käest kogutud informatsioon ikka teise kliendini. Oluline on, et see ei jõuaks sellisel kujul, et see ei kahjustaks otseselt kliendi huve. Kui tänu töö käigus saadud kogemusele suudab tarnija järgmisele kliendile pakkuda sama lahendust kiiremini ja väiksema raha eest, on see kindlasti ebameeldiv ning annab talle kerge konkurentsieelise, aga kui teise kliendini jõuab informatsioon selle kohta, millised tooted on populaarsemad, milliseid lisateenuseid plaanitakse lansseerida ja millistele klientidele on parem neid tooteid promoda, siis võib selles tekkida juba otsest käegakatsutavat kahju. Kogemusega on selline lugu, et see töötab mõlemat pidi (ehk jõuavad ka konkurentsi juures saadud kogemused kunagi poodnikule tagasi), aga kahju jääb kahjuks ükskõik kuidas seda ka ei vaata.

Taoliste olukordade vältimiseks on võimalusi mitmeid, kuid laias laastus jagunevad need kahte kategooriasse:

1. Ligipääsu piiramine. Mida inimene ei tea, seda pole tal võimalik ka välja lobiseda. Pärast lahenduse tarnimist on kogu äritegevusega kaasnev info luku ja riivi taga ja tarnijal pole enam ligipääsu süsteemi ühelegi komponendiköögipoolele. See on väga efektiivne meetod, kuid paraku ei muuda see olematuks informatsiooni, mis ta on kogunud lahenduse arendamise käigus. Samuti lekib infot paratamatult ühel või teisel viisil. Lisaks on seda väga raske rakendada, kui poodnikul endal pole piisavat tehnilist kompetentsi või kui lõplik tulemus on alles käiku lastud ning arendaja tegeleb töö käigus tekkinud vigade parandamisega.

Kusjuures seda viimast aspekti saab mõnevõrra kompenseerida kombineeritud piirangutega. Võimalik on näiteks selline variant, et tarnijapoolsed töötajad omaksid ligipääsu vaid enda jaoks tööülesannete täitmiseks vajalike komponentidele ja mitte üks bitt enam.

2. Kokkulepped. Lepingud ei välista küll tahtmatut infoleket, kuid need teadvustavad tarnijale info konfidentsiaalset olemust. Lisaks annavad lepingud kogu ettevõtmisele juriidilise kaitse. Arenenud maailmas peetakse seda lähenemist mõnes mõttes isegi tõhusamaks, sest väheusutav, et keegi tahab toimivat suhet rikkuda ning seda tehes lisaks veel seadusega pahuksisse minna. Lisaks ei välista lepingute sõlmimine eelmist võimalust (ligipääsu piiramine).

Igal juhul on oluline, et nii tarnija kui tellija teadvustaks omale info väärtust ning kehtestaks asjakohased mängureeglid juba töövõtulepingu sõlmimise käigus. Milline iganes see suhe tulevikus ei hakka ka olema, on parem karta kui kahetseda.

K: “Kas te internetis oma kaupu pakute?”
V: “Pakume küll, aga keegi ei osta sealt.”

Tuleb tuttav ette? Minu jaoks on sellised küsimused ja analoogsed vastused peaaegu igapäevased külalised. Firma on kuulnud, et tänapäeval on võimalik interneti edukalt oma äri laiendamiseks kasutada, lasknud mõnel veebifirmal omale e-kaupluse valmis sepistada ja paar kuud pärast poe käivitamist tekib küsimus, et miks raskeid rahapakkisi siiski silm ei näe. Ma olen sellistel puhkudel tavaliselt seletanud, et pood ise on kõigest algus ning see on võrreldav maja ehitamisega, kuhu sisse pood ennast sisse seab. Maja ise ei suurenda käivet. Maja on kõigest vahend, käivet suurendab siiski turundus- ja müügimeeskonna aktiivne tegevus.

Selleks, et müük e-poes oleks edukas peab aru saama, et iga kliendi poolt kassase laekunud kroon läbi ühel või teisel viisil kolm, enam-vähem võrdse tähtsusega, faasi. Igal faasil on oma oma selge funktsioon ja iga laekunud (või laekumata jäänud) krooni teekonda on võimalik veebpoes analüütikatarkvara (olgu selleks siis Snoobi, Google Analytics või mõni muu lahendus) abil võimalik jälgida. Iga faasi edukusel (edutusel?) on pisut erinev mõõdupuu mida silmas pidada ja millest järeldusi teha:

1. Külastus.

Esimese faasi tulemusmõõdikuks on külastuste arv ja selle edukuse alustalaks on turundus. Reklaam, SEO (otsimootori optimeerimine) ja referentsid on vahendid mille abil on külastatavust võimalik tõsta. Mõistma peab ka seda, et kui kaks järgnevat faasi on samuti edukad, siis tuleb klient suure tõenäosusega selles poodi tagasi ning seega ei moodusta need faasi mitte niivõrd joone, kuivõrd ringi. Selle faasi edukust on võimalik mõõta külastuste arvu abil mingis perioodis ja kuigi üldnumber on samuti oluline, tuleks külastusi mõõta turundustegevuse põhiselt: näiteks kampaania eestikeelses Delfis tõi ühe koguse külalisi, kampaania venekeelses teise koguse ja kampaania Eesti Ekspressis kolmanda koguse. Neid võrreldes on võimalik tuvastada edukamad reklaamikanalid ja turundusmustrid ning edaspidi rohkem nendesse panustada.

2. Huvi.

Kliendi meelitamisest poodi on väga vähe kasu kui teda ei huvita kaubad, mida seal müüakse. Või on kauplus täiesti arusaamatu ülesehitusega, esteetilisel vastuvõetamatu ehk lihtsalt infovaene. Esmaseks mõõdikuks on loomulikult analüütikatarkvarade poolt välja toodud edasi-tagasi liikumine (klient klõpsab viitel, aga juba esimest pilgust on selge, et tegemist ei ole sellega, mida ta ootas ja ta lahkub), kuid mitte ainult. Selle faasi alustalaks on müüjapoolne kompetents: poodnik peab tundma oma tooteid ning potentsiaalse ostja vajadusi. Oluline on, et kliendil ei tekiks hetkekski nõutuse tunnet ning enamustele tekkida võivatele küsimustele on juba ette vastus varnast võtta. Näiteks kingakaupluses ei piisa sellest, et on kataloog kust leiab hinna, tootepildi ja kinganumbri. Kui mul on tavalisest laiemad või kõrgemad jalad, siis mida ma sellistel puhkudel silmas pidama pean? Kui pael puruneb, siis kui pikk ja kui jäme peaks olema asenduspeal? Kuidas erinevast materjalist kingi hooldada? Sisetallad? Kontsaplekid? Kingade kandmise etikett? Nagu näha küsimusi jagub. Vastused taolistele küsimustele aitavad huvi üleval hoida ning avab tee järgmise faasi jaoks.

3. Ost.

Ostu mõõdikuks on see kuulus “tudish piip”, ehk raha laekumine. Kui näiteks analüütika väidab, et kahe esimese faasiga on kõik korras, aga raha millegipärast endiselt ei laeku, siis tuleb hakata esitama omale järgnevaid küsimusi: Äkki on hind sihtgrupi jaoks liiga kallis? Võib-olla on sihtgrupp ise vale? Ehk on maksmine liiga komplitseeritud või ei toeta kauplus kliendi jaoks sobivaid makseviise? Kas on alust arvata, et klient lihtsalt ei usalda kauplust ning kuna ta pole kindel, et kaup temani jõuab, siis pole ta valmis selle eest ka maksma? Lisaks ei saa välistada sobiva transpordiviisi puudumist või seda, et pood ei paku võimalust kauba kliendini toimetmiseks (näiteks mööbli puhul). Mis juhtub siis kui toode on iseenesest huvipakkuv, aga puudub sobiv viimistlus või number? Küsimusi jagub hulgaliselt ka selles faasis.

E-kaubandus ei koosne ainuüksi poest, vaja on ka turundus- ja müügitegevust ning asjakohast eelarvet. Vaja on aega, kuna internetis toimuvad kõik asjad mõningase inertsiga. Päris tihti tuleb rinda pista konkurentidega, kelle käest tuleb turuosa klienthaaval endale võita. Kui kauplus on vaid paar kuud eksisteerinud pole potentsiaalsel ostjal mingit põhjust kaupmeest usaldada. Kõik see aga ei tähenda, et kohe tuleks käega lüüa. Roomatki ei ehitatud vaid ühe päevaga.

CE logo

Euroopa Liidus kehtivatest nõuetest ja nende eiramisest kirjutasime aasta eest artiklis “Internetist tellimise ohud.” Delfi on selle teema uuesti päevakorda tõstnud, tuues loos nimega “Netipoed müüvad nõuetele mitte vastavat elektroonikat” välja mitu päris mõtlema panevat numbrit.

Selgub, et tehnilise järelvalve amet on uurinud kokku 586-t seadet, mis on ostetud veebifoorumitest, oksjonikeskkondadest ja veebipoodidest ning tervelt  574-l juhul (98%) osutus toode Euroopa turu jaoks mittevastavaks. Siinkohas oleks muidugi paslik märkida, et amet uuris ainult ilmse kahtlusega müüke, kuid sellele vaatamata on see number rahutukstegev. Samamoodi on rahutukstegev see, et nagu kommentaaridest näha ei saa paljud potentsiaalsed kliendid aru selle märgi olemusest.

Kuidas teada, et toode on Euroopa turu jaoks vastav? Euroopa turu jaoks sobiv toode kannab CE märki ning sellega on kaasas vastavusdeklaratsioon (Declaration of Conformity). See tähendab seda, et tootja võtab omale vastutuse selle eest, et toode vastab kõikidele Euroopa Liidu turvalisus, ühilduvus (eelkõige pisitikud ning pinged) ja eetrisidenõuetele. Mul on endal au olnud näha traadita telefoni, milles räägitav jutt oli kuuldav naabrite meelehärmiks paarisaja meetri raadiuses tavaliste teleritega. Samuti kui näiteks mobiilside hakib, siis ei pruugi põhjuseks olla alati halb side, vaid GSM võrkudega turgude jaoks mittesobiv traadita hiir või mõni Hiina päritolu mänguasi.

CE märk tähendab ka seda, et tootja võtab endale vastutuse võimalike  sobimatusest tingitud probleemide eest — näiteks kui hilisel õhtutunnil koputab teie uksele vormis ametimees ja küsib miks teie koduelektroonika rikub operatiivmasinate sidet, siis tähendab see seda, et kui segaval seadmel puudub CE märk tuleb teil vajaduse korral trahv endal maksta (vastasel korral on vastutav seadme tootja).

Üldilevinud arvamusele vastupidiselt pole CE märgi saamiseks vaja teha muid kulutusi, kui olla kindel, et toode vastab EL nõuetele. Tänapäeval ei pea enamustel puhkudel toodet kusagil sertifitseerima (siin on paar tähelepanuväärset erandit, näiteks meditisiinitehnika valdkonnas) ning tegemist on rohkem vabatahatliku tootjapoolse garantiiga.

Hilisemate probleemide vältimiseks tasub alati kontrollida kas tootega on selles valdkonnast kõik korras. Tsiteerin artiklit:

Amet soovitab enne internetipoest või -foorumist ostu sooritamist koguda seadme kohta võimalikult palju infot. Tellitava seadme tutvustus peab kindlasti sisaldama infot tüübi, mudeli numbri ja tootja kohta, samuti kinnitust seadme Euroopa nõuetele vastavuse kohta.

Väga oluline on müüjalt küsida seadme vastavusdeklaratsiooni (Declaration of Conformity). Vastavusdeklaratsiooniga kinnitab tootja oma toote vastavust Euroopa nõuetele. Kui internetipoe poolt antav informatsioon tellitava seadme kohta on ebatäpne või arusaamatu, tasub seade ostmata jätta.

Aga mis juhtub, kui toode tellida omale väljastpoolt Euroopa Liitu?

Nõuetele mittevastavaks tunnistatud raadio-, elektri- ja elektroonikaseadmeid ameti teatel Eestisse tuua ei lubata, maksu- ja tolliamet hävitab need või saadab saatjale tagasi.

Samal teemal:

1. EPL: “Internetipoodides pakutav elektroonika ei vasta sageli nõuetele“;
2. Tarbija24: “Plaanid netist elektroonikat osta? Kogu võimalikult palju infot!“;

Piltlikult öeldes ei ole edukaks e-kaubanduseks küll, kui kaup on olemas ja veebipood püsti. E-poe tegemine on vaid esimene samm pikal teel ning tegeliku kasumi toob majja eelkõige turundus. E-kauplus annab turundamiseks hulga võimalusi, mis on sellele valdkonnale unikaalsed ja mille mõistmine ning täiel määral kasutamine eraldab keskpärased tegijad headest.

Üks taolistest meetodest on käitumuslik turundus (behavioral targeting). Tegemist on personaalturunduse meetodiga, kus tarbija käitumist jälgides on võimalik saada temast üsna hea ülevaate, mille põhjal on võimalik talle teha otsepakkumisi. Tarbija käitumist on võimalik jälgida ise, jättes meelde milliseid lehti ta on külastanud, milliseid kaupu vaadanud, tuletada kasutajaandmetest (sugu, elukoht, vanus) või korjata välja sotsiaalsetest võrgustikest (sõbrad, hobid). Loomulikult efektiivseim viis on kõiki neid kanaleid kombineerida.

Praktilisel kõik suuremad ja edukamad poes kasutavad seda meetodit. Näiteks kui inimene on Amazon.com-st midagi ostnud, siis uuesti poodi saabudes on esilehel juba suvaliste kaupade asemel tooted, mis vastavad ta profiilile. Näiteks kui klient on ostnud sealt “Tähevärava” esimese hooaja DVD-d, siis edaspidi pakub avaleht teist ja kolmandat hooaega, samuti muude ulmefilmide DVD-si. Loomulikult ei piirdu taoline lähenemine pelgalt tiitellehega, vaid laieneb ka otsingutele (tõenäolisemad tooted omavad otsingutes suuremat prioriteeti), ribareklaamidele ja kataloogitoodete järjestusele.

Vahendeid kliendi jälgimiseks on mitmeid. Paljudesse poodidesse on vastvad vahendid juba sisse ehitatud, paljudel on võimalik selline funktsionaalsus saavutada lisamoodulite abil. Erinevad veebianalüütikavahendid (näiteks Google Analytics, Snoobi) pakuvad selleks võimalusi, samuti integratsioon Facebooki või OpenID-ga. Nende edukaks kasutamiseks on vaja vaid veidike oskusteavet ja selget plaani.

Ometigi on selles valdkonnas võimalik veelgi kaugemale minna ning kasutada näiteks lisaks tavalisele käitumuslikule turunduse ka ületurundust (behavioral retargeting või nagu Google seda nimetab remarketing). Kui tundub, et reklaamid ühel või teisel põhjusel omavad mõju (kasutaja klõpsab nendel), kuid ostu sellele vaatamata ei sooritata, võib teha talle tagantjärele personaalseid eripakkumisi, allahindlusi, jne. Sellega tuleb loomulikult ettevaatlik olla, sest pole midagi mõttetumat kui pakkuda kliendile, kes on just ostnud sülearvuti, teist samasugust 5% odavamalt.

Käitumuslik turundus võib olla sinu suurim relv konkurentsiga toime tulemiseks. Kasuta seda.

E-poe loomises on juba kokku lepitud ning potentsiaalsetelt tarnijatelt pakkumisedki kokku korjatud. Pakkumisi vaadates torkab kohe silma, et osa pakub lahendust toetudes mõnele tarkvarapaketile ning osa on valmis tarkvara looma ise. Mõlema poole argumendid tunduvad päris veenvatena, olles samas teineteist välistavad. Kumb variant on siis ikkagi parem?

Algteadmised.

Rätsepatöö valmistatakse kliendi spetsifikatsioonide kohaselt. See seab algteadmistele väga kõrge läve kuna tellija peab peensusteni teadma kõiki oma vajadusi, ka ülitehnilisi ning suutma need tarnijale edasi anda. Kuigi alati jääb alles võimalus tarnijat täielikult usaldada, suurendab selline variant oluliselt lõpptulemuse hinda ning suures plaanis jääb domineerima tarkvara tootja visioon. Valmistarkvara arendatakse juba eksisteerivate klientide vajadustest lähtuvalt; unikaalseid nõudmisi on piiratud hulk ning enamus neist on juba kellegi poolt läbi töötatud. Näiteks Magento nimelist lahendust kasutab hetkel ligi 60000 e-kauplust ning selle funktsionaalsus peegeldab nende kollektiivseid vajadusi ja kompetentsi.

Paindlikus.

Esimese ja suurima argumendina tuuakse rätsepatöö puhul välja selle paindlikus — programmeerijatel on täielik kontroll enda kirjutatud koodi üle ning võimatuid probleeme pole. Praktikas on asi mõnevõrra keerulisem, sest mängu tulevad ka sellised argumendid nagu reaalsed vajadused, tarnijalukk ning eelmises punktis toodud tellija kompetents. Mida see tähendab? Tavaliselt tähendab see seda, et ka valmistarkavara on reeglina sama hõlpsalt laiendatav, sisaldades tihtipeale juba ette seda funktsionaalsust, mille jaoks seda paindlikust vaja on. Sellal kui rätsepatöö puhul on ülevaade koodist ja arendusest vaid ühel firmal, on valmislahenduse puhul võimalik vajaduse korral tarnijat vahetada, lisada projekti teine tarnija või kasutada välist kompetentsi. Siiski ei saa asja nii lihtsustatult võtta, sest eksisteerib projekte ja vajadusi, mille puhul on tõepoolest lihtsam nullist alustada; lihtsalt valdava enamuste projektide puhul pole see põhjendatud.

Hind.

Hinnaga on asi lihtne. Kui tarkvara on loodud vaid ühele kliendile maksab klient kinni kogu arenduskulu. Mida rohkem on sama platvormi kasutajaid, seda odavam on tellijale tüki hind. Enamkasutatavatel lahendustel läheb lõviosa investeeringust mitte tarkvara arendamisesse, vaid hoopis juurutamisesse ning kujundusse. Tegemist on muide väljaminekuga, mida tuleb teha ka rätsepatöö puhul.

Aeg.

Valmistarkvara saab kasutama hakata kohe pärast selle paigaldamist. Praktiliselt kõikidel poepakettidel on mingid vaikeväärtused ja vaikekujundused ning pärast testkeskkonna loomist on juba võimalik sinna sisestada tooteid, mida töö lõppedes on võimalik importida “päris” poodi. Tootekataloogi sisestamine võib võtta kuid ning valmistarkvara puhul ei pea ootama millal arendaja on oma tööga nii kaugele jõudnud, et süsteemi oleks võimalik kasutada.

Risk.

Valmistarkavara puhul on tundmatuid suuruseid oluliselt vähem. Tarkvara valitakse oma vajadustest lähtuvalt, mis tähendab seda, et täpne funktsionaalsus ja juurutamiseks kuluv aeg on selgelt prognoositav. Olukorras, kus tarnija ühel või teisel põhjusel alt veab või lihtsalt ei sobi, on võimalik ta loetud päevade jooksul välja vahetada. Rätsepatöö puhul tuleb halvimatel puhkudel kogu protsessi otsast alustada ning isegi juba lõpetatud komponente kasutades võib ree peale saamine uuel tegijal aega võtta.

Nagu näha on valmislahenduste kasutamisel selged eelised. Kahtlemata on olukordi, kus rätsepatöö kasutamine on põhjendatud. näiteks süvaintegratsioonide puhul olemasolevate lahendustega või puhkudel, kus eksisteerivad rakendused juba pakuvad osaliselt poe funtksionaalsust. Ometigi on sellised olukorrad harvad ning tavaliselt eeldab tellija poolt väga kõrget pädevust antud valdkonnas.